Riigiprokurör Triin Olev esitas Eesti kodanikele Aivo Peterson ja Dmitri Rootsile süüdistuse riigitruudusetuses, Venemaa kodanikule Andrei Andronovile aga Eesti vastases vägivallatus tegevuses välismaalase poolt.

Millised on siiski tõendid?

Ja milles on nende süü?

Kas Peterson on süüdi selles, et oli otsustanud sõita Donetskisse näitamaks, et sõjalahingud on tõesti käimas ja inimesed hukkuvad?

Selles, et on esinenud Venemaa telesaates ja on rääkinud, et Eestimaa elanikud ei soovi sõda?

Ega ta ole esimene, kes on esinenud Venemaa saates.

Eestisse sõidavad samuti paljud ja esinevad kohalikes saadetes.

Kas see ongi truudusetus riigile?

Aivo Peterson võttis enda peale diplomaadi kohustusi ja on püüdnud selgitada naaberriigile, et jõe taga elavad normaalsed rahumeelsed inimesed.

Või meie riigis diplomaatia võrdub riigireetmisega?

Mõelgem, kas Eestis üldse leidub diplomaate? Kas neid oli kunagi? Võibolla meie väikeses ja uhkes riigis diplomaate ei ole vaja? Pole kunagi olnud ja ei ole vaja alustada? Meile ei ole vaja rahumeelseid suhteid?

Võibolla tasuks hoolida ja mõista, et diplomaadid on hulga olulisemad sõjakatest peaministritest, kes on valmis sõdima viimse eestimaalaseni, ainult peale ukrainlaste hävingut.

Sõnu loopida võib ju lõputult, lugupeetud riigiprokurör? Millised on tõendid, lugupeetud riigiprokurör? Miks ei avalikustata kohtumenetlust, et kõikidele saaks selgeks, milles on süüdistatavate süü? Milleks on vaja varjata? Äkki ei olegi midagi esitada? Ja mõtlevale riigielanikule saab koheselt selgeks, et riigiprokurör ei ole pädev oma ametikohal ja mõtleb välja mida ei ole.

Võib olla, et sõjavastane meelsus ja sõjategevuse ära hoidmine Eestimaa pinnal ongi riigireetmine sellel põhjusel, et Eesti valitsus on väga huvitatud sõjalahingute jätkamises Ukraina pinnal ja on valmistumas sõjategevuseks Eestimaal. Selle tõenduseks võivad olla rajatavad sõjapolügonid. Sõjatehnika tarned, ilmsed varjendite korrastamised, hirmu kasvatamine elanikkonna seas ja muidugi jätkuvad lahingud Ukrainas. Polügonid on vajalikud nii võrd, et inimesi sunnitakse lahkuma nende maadelt ja kodudest, rajutakse välja metsi, aetakse loomi ja linde nende elupaikadest?

Kas Eesti vajab sõda? Elanikele kindlasti ei ole vaja, peaministrile aga on vajalik võit Venemaa üle. Kuidas seda saavutada ja milliste vahenditega? Ehk polegi oluline, kas elanike kodude hävitamise või nende elude hävingu hinnaga?

Riigiprokurör Triin Olev mõistagi on solidaarne peaministri Kaja Kallasega.

On sellised “tüdrukud ühest liivakastist”. Just nimelt tüdrukud, sest täiskasvanud inimesed mõtlevad teistes kategooriates. Aga nemad on haaranud võimu ja nüüdseks on arvamas, et võivad otsustada inimsaatuste üle. Nemad, kes peaksid mõtlema oma lastele ja Eestimaa lastele, sellele, kuidas hoida riigirahu, on sidunud ennast sõjaga, mis ei ole kohane lapsemeelsetele ja naistele.

Aivo Petersoni üleskutseid sellised tüdrukud ei kuule või ei mõista, või neile ei ole see kasulik mõista. Kummaline on, et riigi eesotsas on selline tüdruk ja riigiprokuröri ametis on samasugune mõistmatu tüdruk.

Kas Eestis said otsa targad, mõistlikud mehed, kes teevad vahet diplomaatia ja riigireetmise vahel?

Kus on need targad mehed? Miks võim riigis on antud veel sõjamänge mängivale ja teisele, kes peab ennast kohtumõistjaks?

Need ei ole enam naljad. Need on inimeste saatused. Ja nendel tüdrukutel tuleb vastutada oma tegude eest. Kindlasti tuleb vastutada. Sellepärast, et elutarga Aivo Petersoni taga on tõde. Tema süda valutab terve Eesti pärast, kõigi pärast, isegi nende tüdrukute pärast, kes ei leidnud oma elus õiget kohta.

Autor: Irina Stasenko