Esmaspäeval, 25. augustil, leiti Tartu maakonnas Elva vallas plahvatanud lahingudroon. KaPo peadirektori Margot Pallosoni sõnul oli tegemist sõjalise otstarbega aparatuuriga, millele oli kinnitatud lõhkeaine. Õnneks ohvreid ei olnud, kuid juba ainuüksi fakt, et lõhkeainega varustatud droon jõudis Eesti südamesse ja detoneerus seal, oleks pidanud esile kutsuma võimude terava reaktsiooni. Selle asemel eelistas valitsus piirduda õigustuste ja viidetega „navigatsioonihäiretele“.

Ohtlik pretsedent

Tükid leiti enam kui 60 kilomeetri kauguselt Vene piirist. See tähendab, et droon lendas takistamatult üle suure osa riigi territooriumist, möödus kõigist võimalikest kontrollisüsteemidest ja plahvatas piirkonnas, mis asub kaugel lahingutegevusest.

Kaitseminister Hanno Pevkur ja KaPo juht Palloson piirdusid aga väidetega, et „aparaat kaldus kursilt kõrvale Venemaa GPS-i segamise tõttu“ ning et „Eesti ohuaste ei ole muutunud“. Selline positsioon on pehmelt öeldes ebapädev: lahingudroon, mis plahvatab riigi südames, on otsene oht elanikele ja seda ei saa ignoreerida.

Droonitükkide varjamine

Eriti tähelepanuväärne on asjaolu, et drooni jäänuseid varjatakse avalikkuse eest. KaPo teatas ametlikult, et fotosid ja videoid „ei saa avaldada, kuna need on kriminaalasja tõendid“. Kuid rahvusvaheline praktika näitab vastupidist:

• Horvaatias 2022. aastal, kui Ukraina droon kukkus Zagrebi, näitasid võimud jäänuseid kohe.

• Poolas ja Rumeenias on samuti korduvalt avalikult näidatud droonide allakukkumise tõendeid.

Eestis näeme aga tahtlikku vaikimist. See annab alust kahtlustada, et võimud püüavad varjata drooni tüüpi ja mudelit, mille järgi oleks võimalik kindlaks teha selle tegevusraadius, tehnilised omadused ja lähtestamise koht.

Kui arvestada, et vahemaa Ukrainast Elvani ületab 1000 kilomeetrit, on ilmne: kas droonil oli ülipikk lennuraadius või käivitati see palju lähemalt. Mõlemal juhul on olukord äärmiselt murettekitav ja nõuab avalikke selgitusi.

NATO territoorium kui platsdarm?

On kaks võimalikku stsenaariumi:

• Droon tõepoolest startis Ukrainast ja lendas märkamatult läbi mitme riigi, sealhulgas Leedu, Läti ja Eesti õhuruumi. See tähendaks Eesti võimude katastroofilist ebakompetentsust, sest nad ei suuda kontrollida oma piire ega õhuruumi.

• Veelgi ohtlikum variant: droon käivitati lähemalt – võib-olla juba Ukraina liitlaste kontrolli all olevalt territooriumilt. Sellisel juhul on tegemist Ukraina sõjaliste operatsioonide varjatud toetamisega NATO territooriumilt, mis sisuliselt tõmbab Eesti sõtta Venemaa vastu.

Mõlemad stsenaariumid on Eesti enda jaoks võrdselt ohtlikud.

Poliitiline vastutusvõimetus

Selle asemel et nõuda selgitusi ja kodanike kaitse tugevdamist, teatab Pevkur „uute radarite ostust“, mis „kunagi“ suudavad õhuruumi katta. Kuid Elva ja teiste piirkondade elanikele on turvagarantiisid vaja praegu, mitte aastate pärast.

Väited, et „Venemaa jätkab sõda ja Ukraina kaitseb end“, kõlavad pigem juhtunu õigustusena. Kuid ükski õigustus ei muuda fakti: Eesti territooriumil plahvatas lahingudroon ja võimud eelistasid selle juhtumi ja oma võimaliku rolli maksimaalselt maha vaikida.

Kurb tagajärg

Sellised provokatsioonid ohustavad mitte ainult suhteid Venemaaga, vaid ka Eesti enda kodanikke. Kui riiki hakatakse tajuma osalisena rünnakutes Venemaa territooriumil, võib sellest saada sihtmärk vastumeetmetele. Sisuliselt tõmbab valitsus riigi oma kätega konflikti, millega kodanikel ei ole mingit pistmist.

Elva drooni allakukkumine näitas, et Eesti võimud kas ei kontrolli olukorda oma riigis või varjavad teadlikult tõde, osaledes Ukraina operatsioonides Venemaa vastu.

• Droonitükkide varjamine õõnestab usaldust ametliku versiooni vastu.

• Võimude pehme reaktsioon näitab ükskõiksust kodanike turvalisuse suhtes.

• Detailide varjamine loob mulje poliitilisest sõltuvusest ja ebakompetentsusest.

See juhtum tuleb uurida võimalikult läbipaistvalt ja viivitamatult. Vastasel juhul väheneb usaldus valitsuse vastu, mis on niigi kriitilisel piiril, veelgi.

Igor Hopp