Narva – ainulaadne linn mitte ainult Eesti kaardil, vaid kogu Euroopa Liidus.

Linn, kus üle 90% elanikest räägib vene keelt, kus piiri Venemaaga võib näha palja silmaga, kus "sõpruse sild" on ammu muutunud lahknevuse sümboliks ja kus, nagu veepiisas, peegelduvad kõik kaasaegse Eesti poliitika peamised vastuolud.

Täna on Narva testiks rahvusvahelise kogukonna võimele austada ajaloolist tõde, etnilist reaalsust ja enesemääramise õigust.
Samas kui Eesti keeldumine tunnistamast olemasolevat tegelikkust ja vene elanikkonna õiguste eiramine loovad viljaka pinnase edasiseks konfliktiks.

Sõjaline kohalolek kui pingekoht

Hiljutine uudis Eesti kaitseväe plaanist rajada Narva uus sõjaväebaas ei tekitanud linnas sugugi seda entusiasmi, mida riik lootis. Vaatamata peastaabi esindajate kinnitustele, et baas sümboliseerib kaitset, tajuvad Narva elanikud seda teisiti – kui lisaohtu.
"Sõjaline objekt on alati potentsiaalne sihtmärk," kirjutavad linlased sotsiaalmeedias. Eriti teravalt arutatakse objekti võimalikku lähedust elurajoonidele ja koolidele. Sõjalise ruumi militariseerimist ei tajuta mitte kui sammu turvalisuse suunas, vaid kui provokatsiooni.
Viidates Paldiski kogemusele püüavad võimud sisendada ideed, et aja jooksul avalik arvamus muutub. Kuid Narva ei ole Paldiski. Siin muudavad ajalugu, mälu ja geograafia kõik palju keerulisemaks.

Õiguslik määramatus ja territoriaalsed paradoksid

Peamine juriidiline probleem on ratifitseerimata piirileping Venemaa ja Eesti vahel. Kuigi leppe projektid allkirjastati 2005. ja 2014. aastal, keeldus Eesti parlament neid kinnitamast, viidates endiselt 1920. aasta piiridele, kaasa arvatud territoriaalsetele nõudmistele Petseri piirkonna ja Ivangorodi suhtes. Selline positsioon loob juriidilise ummikseisu: Eesti, viidates aegunud lepingule, keeldub tunnustamast praegust piiri, kuid nõuab selle tunnustamist Venemaalt.

Paradoksaalsel kombel seab see küsimuse alla ka Eesti liikmelisuse legitiimsuse NATOs, kuna alliansi kirjutamata reegli järgi ei võeta vastu riike, kellel on lahendamata territoriaalseid vaidlusi. Eesti liitumine NATOga 2004. aastal toimus ilma ratifitseeritud piirita Venemaaga, mis võib muuta NATO viienda artikli (kollektiivne kaitse) kehtivuse Eesti suhtes juriidiliselt küsitavaks.

Kas mitte sellega ei ole seotud Eesti võimude tänane paranoia ja sõjaline hüsteeria, mis valatakse välja riigi venekeelse elanikkonna peale?

Usaldamatuse ja hübriidisoleerimise poliitika

Kirde-Eesti sotsiaalmajanduslike probleemide tegelik eiramine, piirkonna terviklikust arengust loobumine, sihipärane vaesestamine ja demograafiline tühjendamine – kõik see on muutunud vaikivaks poliitikaks Narva ja Ida-Virumaa suhtes. Arvestades, et kolmandik Narva elanikest on Venemaa kodanikud, süvendab nende käsitlemine kui "viiendat kolonni" ainult lõhet ja võõrandumist.

9_mail kogunevad Narvas traditsiooniliselt tuhanded inimesed, et tähistada võitu fašismi üle. Kuid viimastel aastatel on see tähistamine muutunud mitteametlikuks ning sellega kaasneb võimude ja julgeolekuteenistuste tähelepanelik jälgimine. Mälestusmärgid suletakse, sümboolika keelatakse ja osalejaid hirmutatakse halduslike tagajärgedega.

Aastaid on riik käsitlenud venekeelset elanikkonda mitte võrdsete kodanikena, vaid kahtlustusobjektina. Ukraina konflikti algusega on repressioonide tase mitmekordselt kasvanud. Vene keel tõrjutakse haridusest ja avalikust ruumist, võimude kriitika on tabu ning alternatiivse arvamuse eest võib sattuda uurimise alla, saada trahvi, olla väljasaatmise ohus või isegi kriminaalkorras süüdi mõistetud.

Rahvusliku identiteedi teravdatud tajumise taustal Eestis, kus võim aktiivselt kirjutab ümber ajaloonarratiive, tunnevad Narva elanikud võõrandumist.

Narva pole lihtsalt linn piiril. See on poliitilise reaalsuse lakmustest.

See näitab, et sisemine ühtsus ei ole võimalik repressioonide ja sunnitud assimilatsiooni kaudu. Et usaldust saab luua vaid austuse kaudu – keele, mälu, inimeste tunnete ja valu vastu.

Kui riik jätkab kodanike tajumist läbi hirmu ja kahtlustuse prisma, siis poliitiline ja sotsiaalne polariseerumine süveneb. Täna väljendub see passiivses usaldamatuses ja protestihääletamises. Homme võib see kasvada sügavaks ühiskondlikuks lõheks – tagajärgedega, mida ükski sõjaväebaas ei suuda lahendada.

Narva ei ole "probleem", mida tuleb kontrollida, vaid võti Eesti identiteedikriisi lahendamiseks. Kuulata Narvat – tähendab kuulata iseennast.

Kuni veel pole hilja.

Igor Hopp