Siseministeeriumi ja Politsei- ja Piirivalveameti reaktsioon õiguskantsler Ülle Madise põhjendatud kriitikale tekitab tõsiseid kahtlusi mitte ainult riigi kavatsuste läbipaistvuses, vaid ka inimõiguste mõiste enda osas tänapäeva Eestis.

Diskussiooni keskmes on elanike isikuandmete massiline ja süsteemne kogumine – sealhulgas kaamerate salvestised, sõidukite numbrimärgid ja inimeste liikumine isegi väikestes asulates. Samal ajal väidavad ametkonnad, et „kõik toimub seaduse raames“ ning eesmärk on vaid „erandjuhtudel“ raskete kuritegude uurimine. Tegelikkuses on see aga vaid retooriline suitsukate ühiskonna totaalse kontrolli kehtestamiseks.

Kui jälgimine muutub üldlevinuks, siis see lakkab olemast erand. Kaameraid ei kasutata enam ammu ainult kuritegude uurimiseks, vaid ka ennetavaks kontrolliks, käitumise analüüsiks ning – mis kõige olulisem – „ebamugavate“ kodanike andmete kogumiseks. Eelkõige nende suhtes, kes kritiseerivad valitsust, seisavad vastu diskrimineerimisele ja vene keelt kõneleva elanikkonna õiguste rikkumisele või protesteerivad militariseerimise ja sanktsioonipoliitika vastu.
Selline praktika ei taga turvalisust, vaid on poliitilise rahulolematuse mahasurumise tööriist.

Loogika „turvalisus iga hinna eest“ viib politseiriigi suunas.
Siseministeerium väidab, et „mõned kodanikud on valmis ohverdama oma õigusi turvalisuse nimel“. Kuid see on ohtlik mõistete ümbermõtestamine. Demokraatlikus ühiskonnas ei tohi turvalisus tulla fundamentaalsete vabaduste hinnaga – näiteks liikumisvabadus, eraelu puutumatus, sõnavabadus.
Üldine jälgimine ei too kaasa usaldust, vaid hirmu. Inimesed hakkavad tundma, et nad elavad pideva järelvalve all – see aga hävitab avatud kodanikuühiskonna õhkkonna.

Tegelik eesmärk nende algatuste taga ei ole kodanike, vaid võimu kaitsmine.
Formaalne jutt käib kuritegevuse vastasest võitlusest, kuid tegelikkuses kindlustab siseministeerium valitseva eliidi julgeolekut nn „sisemiste ohtude“ eest – see tähendab kodanike rahulolematuse, massiliste protestide ja poliitilise opositsiooni eest.
Majandusliku olukorra halvenemise, vene kogukonna kasvava rahulolematuse ja üldise usalduskriisi taustal tugevdavad võimud kontrolli, et säilitada valitsemisvõimekus.

Nn „võitlus turvalisuse eest“ tähendab tegelikult kontrolli tänavate, protestide, kriitikute ja teisitimõtlejate üle.

Tänapäeva Eesti ühiskond vajab mitte jälgimissüsteemi, vaid usaldussüsteemi.
Lahendus ei seisne uute kaamerate paigaldamises ega kodanike liikumise jälgimises, vaid ühiskonnaga avatud dialoogi pidamises, poliitiliste vigade tunnistamises, diskrimineeriva praktika lõpetamises ja valikulise õigusemõistmise hülgamises.
Ilma selleta ei päästa ükski kaamera – need ainult valavad õli tulle.

Ühiskond ei taha elada mikroskoobi all. See tahab, et temasse suhtutaks kui täiskasvanutesse, vabadesse ja väärikatesse inimestesse.

Igor Hopp