Me oleme sügavalt mures 11. detsembril 2025 Harju maakonnakohtu poolt Aivo Petersoni, Dmitri Roots'i ja Andrei Andronovi kohtuasjas langetatud kohtuotsuse sisu ja iseloomu pärast. Peame vajalikuks avalikult väljendada oma seisukohta ning osutada mitmele põhimõttelisele küsimusele, mis tekitavad tõsiseid kahtlusi kohtuotsuse põhjendatuse ja prokuratuuri esitatud tõendite kvaliteedi osas.

1. Probleem on selles, et absoluutselt kõik süüdistused põhinevad oletustel, mitte selgetel tõenditel tegeliku kahju kohta

Avaldatud materjalides on süüdistustes märgata kalduvust teha kaugeleulatuvaid järeldusi eelduste põhjal. Näiteks väide, et süüalused „aidasid Venemaad tema Eesti-vastasel tegevusel“, tugineb peamiselt kontaktide ja poliitiliste arutelude tõlgendusele, mis oma olemuselt ei ole kuritegu ega sisalda objektiivseid tunnuseid riigile tekitatud kahjustusest.

Tõstatub küsimus: kui ei ole esitatud konkreetseid tegusid, mis oleksid põhjustanud reaalset kahju Eesti põhiseaduslikule korrale või julgeolekule, kas siis võib süüdistust pidada tõendatuks?

Tekib mulje, et kohus lähtub pigem prokuratuuri süüdistavast versioonist ja selle tõlgendustest kui usaldusväärselt kindlaks tehtud faktidest.

2. Kritiseerime kohtu väidet „sõnavabaduse lubatud piirangutest“

Kohus lükkas kaitse väite sõnavabaduse rikkumise kohta tagasi, märkides, et riigireetmine ohustab riigi alusväärtusi ning seepärast võidakse arvamuse avaldamist piirata.

Siiski jääb põhimõtteline õiguslik küsimus: kus täpselt kulgeb piir sõnavabaduse — isegi poliitiliselt vastuolulise — ja riikliku kuriteo vahel?

Kui:

• ei ole kutsutud üles vägivallale,
• ei ole toime pandud tegusid, mis põhjustavad otsest kahju riigile,
• ei ole olnud salajast salajaste andmete edastamist,

siis kuidas võivad ütlused, reisid või avaldused kvalifitseeruda kui oht põhiseaduslikule korrale?
Seni, kuni see piir on „nähtamatu“ ja ebaselge, on oht, et iga ebasoodne või dissidentlik arvamus võidakse kuulutada kuriteoks — mida me viimasel ajal Eestis järjest sagedamini jälgime.

3. Reisid okupeeritud aladele ja „propagandamaterjalid“ — süüdistus ilma tõenduspõhjata

Kohtuotsuses väidetakse, et:

• Andronov osales pressituuride korraldamises,
• Peterson lõi „propagandamaterjale“,
• need materjalid olid „eelnevalt korraldajatega kokku lepitud“ ja „kasulikud Venemaale“.

Siiski ei ole avalikkusele esitatud tõendeid:

• nende oletatud kokkulepete sisust,
• tõendusmaterjali koordineerimisest koos Venemaa struktuuridega,
• selle kohta, et avaldused tõepoolest valmisid Venemaa käsul või Venemaa huvides.

Ilma dokumentaalsete või muude kinnitusteta näivad sellised süüdistused pigem oletustena kui tõendatud faktidena.

4. Väide, et Aivo Peterson kavandas relvarühmade loomist tsiviilkaitse varjus

See väide põhineb samuti üksnes prokuratuuri oletustel ega oma mingit tõenduspõhja.

• puuduvad selged tõendid plaanide kohta sellise organisatsiooni loomiseks,
• puuduvad faktipõhised liikmed sellises organisatsioonis,
• puudub ja ei ole kunagi eksisteerinud sellist organisatsiooni ega sellelaadset struktuuri.

Ilma igasuguste tõenditeta süüdistatakse Aivo Petersonit tegudes, mida ta ei sooritanud.

5. Ükski süüalune ei ole tunnistanud end süüdi

Kõik kolm kohtualust on järjekindlalt eitanud esitatud süüdistusi.
Tõstatub loogiline küsimus: kas süü tunnistamise puudumine ei saanud mõjutada nii rasket karistust?

Õigusriigis peab karistus põhinema faktidel ja tõenditel, mitte süüaluse kokkuleppimisel prokuratuuri seisukohaga.

Eraldi avaldame kahetsust, et kohus ja prokuratuur toetusid käesolevas asjas peamiselt tõlgendustele, oletustele ja hinnangutele, mitte selgetele faktipõhistele tõenditele.

Peame langetatud kohtuotsust põhjendamatuks ja ebaõiglaseks. Samuti kuulutame, et Aivo Peterson ei ole süüdi ning on poliitiliste tagakiusamiste ohver! Me omalt poolt taunime igasugust poliitilist tagakiusamist Eesti võimude poolt!

Seda kohtuotsust vaidlustatakse kõrgemas astmes.
Asja tuleb uuesti läbi vaadata — põhjalikumalt, erapooletumalt ja maksimaalse läbipaistvusega tõendite osas.

KOOS erakonna juhatus