Eesti Energia juhtkonna ja valitsuse tegevus, mis võimaldas strateegilise ressursi üleandmise eraettevõttele Viru Keemia Grupp (VKG), ei ole pelgalt majanduslik viga, vaid otsene kahju Eesti riiklikele huvidele.

See küsitav tehing tuleb viivitamatult peatada kuni täieliku parlamentaarse uurimise läbiviimiseni. Põlevkivi müük praeguses geopoliitilises ja majanduslikus olukorras on lubamatu.

1. „Energeetilise turvapadja“ müük kriisi ajal

Maailma energiaturg on ebastabiilsuse äärel. Pinged Pärsia lahe piirkonnas, logistikahäired ja süsivesinike hindade volatiilsus loovad olukorra, kus iga kohalik energiaressurss muutub strateegiliseks varaks.

Loobudes 100 miljonist tonnist põlevkivist, jätab Eesti Energia teadlikult Eesti ilma „turvapadjata“. Maailmaturu hinnatõusu või tarnehäirete korral oleks just see ressurss suutnud tagada stabiilsed hinnad ja energiasuveräänsuse. Ressurssi praegu müües tegutseb võim terve mõistuse vastaselt, valmistades riiki ette suuremaks sõltuvuseks impordist ajal, mil oma põlevkivi võiks tagada odava ja usaldusväärse energiatootmise.

2. Läbipaistvuse puudumine kui korruptsiooniriski märk

Tehingu summa varjamine ja avaliku arutelu puudumine olukorras, kus riik on Eesti Energia enamusaktsionär, tekitab tõsiseid kahtlusi. Kui hinda ei avalikustata, tekib küsimus – mida varjatakse?

Riigivara kuulub kogu rahvale. Kui selle maardla üle peeti aastaid kohtuvaidlusi ning seejärel sõlmitakse ootamatult varjatud kokkulepe, puudub kodanikel alus uskuda tehingu aususesse. Numbrite varjamine jätab mulje, et püütakse varjata võimalikku kahju maksumaksjatele.

3. Vastuolu pikaajalise strateegia ja energiajulgeolekuga

Võimud räägivad „rohepöördest“, kuid see ei tohiks tähendada omaenda energiapõhja nõrgestamist. Taastuvenergiale üleminek eeldab reservvõimsusi ning põlevkivi täidab seda rolli.

Jättes strateegilise põlevkivivaru eraettevõtte Viru Keemia Grupp kätte, kaotab riik kontrolli selle üle, kuidas ja millal ressurssi kasutatakse. Ettevõte lähtub oma ärilistest huvidest, mitte Eesti riigi ja elanike vajadustest. See tähendab, et osa energiasüsteemi mõjutusvahenditest liigub riigi otsese kontrolli alt välja.

4. Kelle huvides sellised otsused?

Toimuvat on keeruline põhjendada riiklike huvide kaitse seisukohalt.

Kui tegemist on eksimusega, võib seda käsitleda tõsise juhtimisprobleemina olukorras, kus maailmamajandus seisab ebakindluse ees.
Kui aga otsused teenivad kitsamaid huve, tekib küsimus nende kooskõlast Eesti põhiseaduse ja avaliku huvi põhimõtetega.

Sellised otsused tõstatavad küsimuse: kelle huve tegelikult teenitakse, kui strateegilisi ressursse võõrandatakse ja samal ajal võib suureneda riigi energiasõltuvus?